Skips:
Nüüd algab elukool ja ma kirban eluloo,
kus kavandan kõik ise, ei jää ootama, mis elu toob.
Kui viibin semu pool, hea tuju toob meile viski, mis loksub klaasis
ka siis kui väiksed on jutud, mul peas sees on alati suured plaanid!
Ning enam ma ei joo end maani kui unistusega pole kiita,
sest nüüd aitab mu mõtteid liita kodukandi senjoriita.
Või, et piilud piiri taha? Seal on numbrid hoopis teised.
Higi küll diilib raha, aga sa ju sünnid oma stoori leides.
Enam pole ma pingul kui pillikeel. Nüüd ma naudin ja tsillin mees,
unistuses on ere selleks päikeseprillid ees.
Kahtlustega võideldes selgus see, et olen õigel teel,
seisan siin, oleme noored, meil on tulevik - kõik see, mis ees!
Kõik see, mis teen tagabki mulle nurruva rahulolu
ning muusika on ainuke, kellest pole hetkekski veel lahus olnud.
Sa usalda ennast, ole avatud ja lõhu raamid, sest see
pole enam "Saladus", millest ma teile vestlen.
Yeah! Real talk mitte turumuti loba,
sule oma kompuuter ja see puutetundlik nutimobla.
Ogar on see, et omavahel suhtleme võrgus rippudes,
semu, elu on liiga lühike, ära kahtle selle pikkuses!
Haara käest neil, kes räästa all taluvad vihmast ilma,
päikse tood kui aega varud kohtumiseks silmast silma.
Lihtsalt tea, et sul ikka veab, sest on sitaks hea
kui sul on keegi, kelle sülle päeva lõpus pista pea.

Chalice:
La la la la laaa, mängime nüüd mängu
et kõik hüppavad vette
La la la laaa ja need, kes jäävad pinnale
need ongi õiged

1. Pok
Millest hoida kinni ja mida tuulde lasta?
alimendid kallinend ning ikka tuleb maksta
tunnen kaasa kui kurnavad pasamäed
kurvastad Vargamäel või lunastad Lasnamäed
teid tulen, vaatan, aga kahjuks jumala harva näen ja
sulel sabast haaran, tinti sulatan vastlapäeval
piki stroofiliuge linti loobin tundeid
täna perekonnast, sõpradest ma inspi koogin tunde

mu’st tihti joodikmulje ning vintis droogikunde
et sagedamalt pageda ja ilmsi oleks hoopis unes
soovitused vanematelt panevad veel mõtlema
et poolikuteks jäänud mängud vahel ka ei tõkesta
vaid annavad lootust ja kannavad fookust
teie hingest võtan hoogu, meite nimel tõstan toonust
nagu pokaale aina kõrgemale, kõrgemale!
tulge külla õllega kui tunnete end nõrgemalt, sest

2. Pok
Lõpuks aru saamaks, et mul ikka vist on vedand
õhku pidin tõusma Kagu-Aasias, Indias, Indoneesias
siin on seda Päikest vähe, aga mind ei muserda
saan alatiseks tugevaks ja alati seest suuremaks
sest vahmiil mu kookon, kreatiivmootor
püüdes olla teile doonor avatud mu iga poor on
tean, kus te hoov on, kui olmesappi külvataks
peatselt siis reageerin pokeratiivrühmaga

mitte ühe ülbaga vaid leian teie jaoks aega
ilmselt ühe õlaga ning juba kergelt kaob vaev ja
kaevame murekurve sirgemaks kui kindergaardis
kus õhutondilossid ilmestasid vinkelvaatmist
mitte hinge matmist, oli hoopis kirev ja siis
ideemaastik imestas ning porilombid sillerdasid
ilmselt vaht’sin mujale, kui distantsid pimestasid
enam ei passi tubaselt, kohtume või Illegaardis

outro:
Kui matadoori värvi on Arambolis närvid
tulen sulle Google’i kombel tagahoovi järgi
sel unetute tuuril pole alatooni jälgi
ja kui muretunne kuubis – kohe vanakooli mängin